Suhteliin isad-pojad

Autor: Kertu Toots

Elame ajastul, kus on tihtilugu aktuaalne isaduse tuvastamine. Otsitakse bioloogilist isa. Need terminid on ajastu märgid, neid Piiblist ei leia. Meie aga elame ühiskonnas,mis on liiga tihti täis masendust ja depressiooni, purunenud suhteid ja perekondi, elu hammasrataste vahele jäänud lapsi – karjaseta kadunud lambaid, kes kogevad, et neist ei hoolita. Palju pingeid ja konflikte tuleb tihti esile just isa – poja suhtes.

Üldtuntud suhtumine „mehed ei nuta“ – ei näita välja oma tundeid – on teinud paljud mehed emotsionaalselt suhteliselt tundetuteks ja võimetuteks. Kõik poisid küll sünnivad siia maailma võimelistena elama täisväärtuslikku tundeelu. Aga väga tihti vastava aksendiga kodune kasvatus ja massikultuur muudavad poisid väliselt emotsioonituteks ja tundetuteks. See ei tähenda, et emotsioonid ja tunded üldse puuduksid, vaid need pööratakse sisse-poole või üritatakse alla neelata, mis omakorda toodab palju sisepingeid. Need pinged tulevad eriti esile koolis õppides, teismeliseikka jõudes ja ise isaks saades.

Ühiskond seab isadele järjest kõrgenevad nõuded. Paljud isad rabavad tööd teha mitme koha peal, et oma peret üleval pidada. Seega jääb aga järjest vähem aega ja tähelepanu oma laste jaoks. Isade eemalolek on üheks suuremaks sotsiaalseks probleemiks tänapäeva  ühiskonnas. Rohkem kui pooled lastest elavad isast lahus või  on lapsepõlves tundnud isast puudust. Nii pojad kui tütred vajavad isa armastust, sõprust ja kaitset, aga isad on just poegadele tõeliseks eeskujuks teadlikult või alateadlikult kogu eluks. Keegi on tabavalt tütarlapsele abielueelset nõu andnud: „Kui tahad teada, kuidas see noormees sinuga käituma hakkab, siis vaata kuidas tema isa käitub emaga!“ Kui isa ise ei oska oma tunnete ja emotsioonidega õieti ringi käia, pärandub sama tavaliselt ka pojale.

Pojad vajavad isa armastust ja hoolt, tunnustust ja tähelepanu igas vanuses. Nad tahavad isa jäljendada, temalt õppida, saada tagasisidet. Imetlen alati kui rahulolev nägu on  mu 8-aastasel pojal kui ta saab isaga puid riita laduda, nädalavahetusel pannkooke küpsetada või paadimatkaks paati valmis seada. Kui isa teda ühel vabal päeval metsa puid tegema kaasa võttis, astusid õhtul uksest sisse kaks väsinud ja määrdunud, kuid rahulolevat meest. Poisi silmad lõid tõeliselt särama kui isa tema kuuldes ütles: “Ta oli tubli poiss ja aitas mind tõesti väga palju!”  Strateegia, mida poisid hakkavad kasutama nii noorukieas kui ka täiskasvanu-eas sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, pärineb otseselt isaga mänguväljakul ja mujal koosveedetud tundidest ning peresisestest vestlustest. Ametlik statistika näitab meile, et lapsed, kes on olnud oma isadega emotsiaalselt lähedased ja kelle isad on osalenud otseselt nende elus, saavutavad parema haridustaseme ja sattuvad üldreeglina vähem ka seadusega pahuksisse.

Kõik suhted saavad aga läbi katsutud kui poeg jõuab teismeliseikka. Kasvava pinge all, mida põhjustab teine mees kodus, on isad tihti taandunud kaitsepositsioonidele. Väga ebasoodsasse olukorda satub isa, kes on tundeelus oskamatu. “Võistle, kontrolli ja kritiseeri” – see on paljude isade tüüpiline reaktsioon kui noorukist poeg hakkab isa autoriteetsusele konkurentsi pakkuma. Minu meelest on see väga rumal ja väiklane suhtumine. Lastevanemate eesmärgiks ja südameigatsuseks peakski ju olema see, et nende lapsed (nii pojad kui tütred) neist kaugemale jõuaksid, teatepulka edasi viiksid. Väga paljude isade ja poegade vahel lasub konkurentsi ja kriitika tõttu emotsionaalne kuristik, mis mõjub hävitavalt eelkõige poegadele, kuna nende vaadete kujunemisel mängib erakordselt suurt rolli  isa isiksus. See kuristik võib kahjuks püsima jääda kogu eluks. Olen valuga näinud seda  oma isa ja vanaisa vahel. Kui need kaks meest on kokku saanud, on õhus alati olnud pinge ja kriitika. Ka pärast 62. sünnipäeva ütles mu isa nuttes, et tema 93-aastane isa ainult kritiseerib (ikka veel!) ja kunagi ei ütle tunnustavat sõna. See on nii kurb kui isad, selle asemel, et rõõmu tunda oma poegade edusammudest, muutuvad kadedaks ja kibedaks. Võib-olla oli tema isa temaga kunagi samamoodi käitunud? Kaini kadeduse pärandus?!

Isad peaksid poegade saavutustele kaasa elama ja austama neid sellistena, kes nad on. See toob esile vastastikuse austuse. Kui isa tahab luua lähedast suhet pojaga, peab ta enda puuduste ja läbikukkumiste suhtes aus olema, oma vigu tunnistama ja ka andeks paluma. Oleme oma peres kogenud kui hästi see töötab, sest teod räägivad alati valjemini kui sõnad. Poiss jälgib, kuidas tema isa lahendab  konflikte, kas ta on koostöövalmis, kas ta on perekonna ja abielu nimel valmis vaeva nägema, kuidas ta käitub ühiskonnas ja tööl. Kui isa on emotsionaalselt aus, avameelne, hooliv ja paindlik, teenib ta sellega ära poja austuse ning võib olla kindel, et samad asjad tärkavad ja kannavad vilja ka tema poja elus.

Kauneima pildi isast visandab Jumala Poeg Luuka evangeeliumi 15. peatükis. Isal on kaks poega ja mõlemad on sattunud köidikutesse: noorem (arvatavasti teismeline!) on sattunud mässumeelsuse köidikutesse  ja vanem kibestumise köidikutesse. Mässumeelne lahkub kodust ja hoolivast isast, kelles tema näeb ainult takistust oma plaanide elluviimisel ja teostamisel. Isa aga jätab poja tagasitulekut oodates “tuppa tule põlema”. Mida on sellisest isast õppida?

1. Ta oli isana poegadele heaks eeskujuks;
2. Ta toetas oma poegi nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt;
3. Ta jättis poegadele korraliku päranduse;
4. Ta andis neile vabaduse eksida ja paiga, kuhu tagasi pöörduda;
5. Ta läks neile poolele teele vastu (nii nooremale kui ka vanemale);
6. Ta andestas neile.

See ei ole süüdistus isale, kui pojad võitlevad, teevad  teinekord valesid valikuid või käituvad väljakutsuvalt. Tähtis on isa suhtumine poegadesse. Nad võivad küll olla kaugel, kuid neil on vaja teada, et isa  ikka armastab neid ja ootab neid kõigele vaatamata koju tagasi.

Hea suhte oma pojaga saavutab see isa, kes teadlikult või alateadlikult järgib Taevast Isa.

 Õnnistatud isadepäeva kõigile!

Kertu Toots