Österblom – Vormsi apostel

Autor: Kertu Toots

Lars Johan Österblom sündis 31. oktoobril 1837.a. Rootsis, kaljumägedes Lugnasi maakonnas kivitöölise pojana. Noorel Johanil tuli tihti puudust kannatada ning talveõhtuti peerutule valgel puulusikaid müügiks lõigata. Juba väikese poisina läks ta lõõtsapoisiks sepikotta.

Kool oli kodust kaugel, kuid seal käidi rõõmuga. Juba kaheksa-aastase poisina mõistis Johan peast Piiblilugusid ning katekismuse peatükke. 15-aastaselt läks ta linna kingsepa õpipoisiks. Seal oli tööd palju, aga toitu vähe. Nelja-aastase õppimise järel sai Johan selliks.

Hiljem astus Lars Johan Österblom mereväkke, kus teda edutati lahingulaeva kahurkomandöriks. Siitpeale algas noormehe hinges Püha Vaimu äratustöö, mis pärast mereväest vabanemist tippnesid täieliku pöördumisega. Seejärel astus Österblom metsaasjanduskooli, kuid tundis vastupandamatut tungi jumalariigitööle. Sellest ajendatuna astus Johan viimaks Johannelundi misjoniinstituuti, kus ta õppiski neli aastat.

Misjoniinstituudi lõpetamisel esitati noormeestele küsimus, kes neist tahaks minna misjonitööle Eestimaale. Österblom ja Thoren nõustusid. Olles saanud kaasa vastavad õnnistused Rootsi Evangeelselt Isamaa Sihtasutiselt (Evangeliska Fosterlandsstiftelsen, edaspidi EF), siirdusid nad Eestisse, esimene neist Vormsi saarele ning teine Noarootsi.

Niisiis aastal 1873 (36-aastaselt) saabus Österblom põhiliselt eestirootslastega (87,8% saareelanikest) asustatud Vormsile ning leidis eest saare, kus inimesed elasid räpastes korstnateta hurtsikutes, mistõttu oli ka palju silmahaiguseid. Kohalike elu iseloomustas varastamine, valetamine, joomine ning suitsetamine, aga ka usuloidus ja vaen Vormsi viinalembese kirikuõpetaja Alexander Nordgreni vastu.

Oma esimeseks ülesandeks pidas Österblom valdavalt kirjaoskamatute saareelanike laste koolipinki toomist ning tal õnnestuski suure vaevaga asutada saarel esimene talurahvakool juba saabumisaastal 1873.

Pärast kohaliku keelemurde omandamist hakkas misjonär Vormsi mõisniku Otto Fredrick von Stackelbergi loal palvetunde pidama, vaatamata kirikuõpetaja ja saare vaimuelu valitsenud “nägija” vastutegutsemisele. Oma tuliste manitsuskõnedega sõdis Österblom vormsilaste uskmatuse ning kõlblusetuse vastu.

Vormsi Baptistikoguduse ajakirjast “Rälby Kiri” (7/1996) võime lugeda selle kohta lähemalt. Kolme aastaga oli suutnud Österblom avada Vormsil kooli ja võita vormsilaste südamed, kuid oodatud vilja ta oma vaimulikul tööl ei näinud. Sageli oli ta pöördunud palves Jumala poole iseenda kõlbmatuse ning rahva kangekaelsuse pärast. Üksi metsas jalutades oli ta palvetanud, et Jumal viiks ta sealt ära ja saadaks tema asemel kellegi kõlblikuma.

Jumala vastus saabus talle ning Vormsi rahvale 1876.a. taevaminemispühal. Österblom luges korra kohaselt palvetunnis Lutheri jutlust. See oli pikk. Ta oli jõudnud sõnadeni: “Kes ei usu, see on hukka mõistetud.” Edasi lugeda ta ei suutnud, vaid ütles koosolijatele: “Kui siin on keegi, kes tahab uskuda, võtta vastu Jeesust, päästa oma hing – siis tõstku ta oma käsi üles!” Üks naine tõstis kohe oma käe ning hüüdis: “Mina tahan saada päästetuks!” Pärast palvet sai ta täis rõõmu ja rahu ning kõik panid imeks muudatust tema näos. Järgmisel päeval ütles ta Österblomile:”Ma ei ta, kuidas ma koosolekult koju sain, ma usun, et ma lendasin – ma olin nii õnnelik!”

Teisel nelipühal seisis Österblom “välikantslis” – lauakese juures kahe männi vahel ja pidas järjekordset palvetundi. Ta hüüdis, et Jumala arm on prii, kellel on janu, see tulgu ja joogu eluvett ilma hinnata. Peale jutlust kogunes tema ümber hulk naisi, kes tunnistasid, et nad on leidnud rahu Jumalaga ning on kirjeldamatult õnnelikud.

Kolmandal nelipühipäeval levis ärkamine üle terve Vormsi. Igas külas peeti palvetunde. Hullo külas oli rahvas olnud koos kogu öö järgmise hommikuni. Kui Österblom sinna jõudis, tulid mitmed õnnelikud teda tervitama – nad olid leidnud Jeesuse! Teised võitlesid veel palves põlvedel, pead vastu maad, nutsid ning hüüdsid ikka ja jälle: “Issand, anna mulle mu patud andeks!” või “Issand, anna mulle oma Püha Vaimu!” Kui rahu voolas nende hinge, tegid nad tavaliselt rõõmuhüppe ning hüüdsid: “Ma olen päästetud, ma olen vaba!” ja tänasid Jumalat. Selle kõige üle oli Österblom ise algul väga hämmeldunud, kuid peagi hakkas ta seda tõeliseks Jumala imeks pidama.

Samal ajal tegutses Österblom agaralt rahvale uuenduste propageerimisega. Valusalt riivas tema silma Vormsi kodudes valitsev mustus. Kui Österblom juhtis inimeste tähelepanu pesemata põrandatele, sai ta vastuseks, et põrandate pesemine sobib sakstele, aga mitte talupoegadele. Pärast suurt ärkamist 1876.a. otsustas Österblom saarel kokku kutsuda emade koosoleku. Sissejuhatuseks luges ta naistele kirjakoha Vanast Testamendist, kus käsitleti Taaveti kahevõitlust hiiglase Koljatiga. Edasi kõneles ta sellest, et ka Vormsil on olemas “Koljat”, kelle hävitamiseks vajab ta naiste abi. Österblom palus neil, kes on valmis abistama, tõsta käsi. Naised tõstsid mõlemad käed. Olles nad niiviisi lõksu püüdnud, ütles jutlustaja, et see Koljat, keda tema silmas peab, on mustus! Kui Österblom oli nõnda umbes tund aega rääkinud, panid naised käed silmade ette ning nutsid häbist. Pärast väikest pausi, lisas misjonär: “Lepime nüüd kokku, et teie teete homme puhtaks oma põrandad, leivakünad ja pajad.” – “Jah, me teeme seda,” lubasid naised. “Homme tulen ma siis vaatama, kes teist peab oma sõna ning kes mitte.” Järgmisel päeval läkski Österblom inspektsioonireisile ning naised olid pidanud oma lubadust ja jäid sellele kindlaks ka edaspidi.

Nagu enne mainitud, puudusid Vormsi talumajadel korstnad, mille tõttu kannatas enamik inimesi silmahaiguste all. Oma silmahädadega tulid vormsilased Österblomi juurde, kes ravis neid nagu oskas, aga lisas: “Kõige parem silmarohi on, kui ehitad oma majale korstna.” Üks noor taluperemees kuulas misjonäri nõu ning tuli varsti tervete silmadega tagasi. Seepeale said kõik aru, et Österblomi “silmarohi” on väga hea ja sellest alates kerkis üks korsten teise järel Vormsi tarede katustele.

Niisiis ärkamise levides hakkasid pöördunud ka ise palvetunde pidama. Tavaliselt algasid palvetunnid avapalvega ning jätkusid Piibli lugemise ja seletamise, laulude ning kõnedega. Nagu juba mainitud, paluti teinekord terve öö oma patte andeks, väriseti ning nuteti. Osade ärganute puhul väljendas päästmist ja Jumala rahu saabumist otsekui surnuna lebama jäämine. Teised aga tervitasid Jumala lapseks saamist rõõmuhüpete ning juubeldamisega. Piibellik põhjendus on hüppamisele (Lk. 6:23; Ap. 3:8), rõõmuavaldustele Pühas Vaimus (Ro. 14:17; Sef. 3:14; Hab. 3:18; Ps. 5:12; Ps. 68:4; 1Tes. 1:5,6), imetähtede tegemisele ning prohvetlusele (Jl. 3:1; 1Kor. 14:1-5; Ap. 10:46). Ka misjonäriharidusega Österblom oli pärast Hes. 21:22 leidmist hakanud pooldama käteplaksutamist palvetunnis.

Mitmed kohalikud prohvetid ja taevaskäijad (peamiselt noormehed ja neiud) said aga Österblomi võistlejateks, asutades koos oma jüngritega uusi usklikegruppe. Samuti tekkisid kohalikud lugejad: mehed või poisid, kes oskasid Piiblit ette lugeda ning palvetunde pidada. Osadest lugejatest said ka Österblomi abilised.

1870. aastate lõpul ning 1880. aastate alguses hõlmas “vormsiusule” ärkamine kogu saare! Peaaegu täiesti kadusid joomine ja suitsetamine (piibud maeti avalikult maha), samuti varastamine, vägisõnade tarvitamine ning muudki patud.

Tänu Österblomi pingutustele asendati saare 13 kõrtsi palvemajadega ning loodi kolm kooli. Aastast 1881 tegutses saarel oma pühapäevakool. Ka ülejäänud kaks koolmeistrit – endised Paslepa seminari Thoreni õpilased Johan Hammermann ja Johan Linnström olid ärkamisliikumise pooldajad. Aja jooksul levis Vormsil lugemis- ja kirjaoskus, samuti ka arusaamad hügieenist ja tervishoiust. Misjonäri tegevus kandis nii head vilja ka seetõttu, et tema seljataga seisid nii Stackelberg kui ka suurem osa vormsilasi.

1879. aastal käidi esmakordselt äratustööl naabersaarel Hiiumaal, et oma suguvendadele rootslastele Kõigi kihelkonnas Jumala Sõna jagada, aga need panid oma südamed ja uksed rahukuulutajate ees kinni. Siis pöörduti eestlaste poole, kes Sõna rõõmuga vastu võtsid. Siitpeale algas vilgas usuliin Vormsi ja Hiiumaa ärganute vahel. Kui Hiiumaa omad Vormsile tulid, külastasid nad alati kallist venda Österblomi Hullo külas, tänasid ja palusid üheskoos Jumalat ning kinnitasid keha. Seejärel jagas Österblom koosolijatele Jumala Sõna. Siis mindi edasi teistesse küladesse Jumala rahva osadusse. Hiiumaalt levis ärkamisetuli edasi Läänemaale. Näiteks üks Vormsi talupoeg algatas usuärkamise Märjamaal 1880. aastal.

Luterikirik tegi kõik, et misjonärist lahti saada. Saare-Lääne praost Wilhelm Girgensohn ja kindralsuperintendent Woldemar Schultz isiklikult veensid ja ähvardasid Österblomi ning saatsid Rootsi ka mitu süüdistuskirja. Schultz ähvardas misjonäri politsei abiga maalt välja saata, kui EF teda ise ära ei kutsu. Österblom oli aga saatnud EF eestseisjale oma seletuskirja ning 294 vormsilase allkirjaga läkituse, mis tõendas, et misjonär oli saare rahvale ainult head teinud ja teda paluti mitte ära kutsuda. Tänu sellele ja ka EF esindajate Vormsi visiitidele ei nähtud põhjust oma misjonäri tagasikutsumiseks Rootsi.

1886. aastal algas vormsilaste massiline siirdumine vene õigeusku, kus riigi poolt anti igale õigeusku siirdujale tükike maad ja muid hüvesid. See oli tõenäoliselt suur löök Österblomile, kes omakorda muutus peagi tülikaks konkurendiks õigeusu kirikule. Misjonäri väljasaatmine, mis ei olnud õnnestunud luterikirikul, läks aga venestamise tingimustes korda õigeusu kirikul ning 1887. aasta märtsis saadetigi Österblom tagasipöördumisõiguseta Rootsi tagasi, süüdistatuna peale muu ka Kristusena esinemises ja 12 apostli omamises. Sellise süüdistuse võib küll peaaegu igale jüngerlusega tegelevale Jumala sulasele kaela määrida. Siinkohal ei aidanud ka vormsilaste 800 allkirjaga palvekiri Österblomi kaitseks Venemaa sinodi ülemprokurörile. Oldi küll sunnitud tunnistama, et misjonär ise elas kõigiti korralikku perekonnaelu.

Suur rõõm on tõdeda, et kuigi Österblom õnnestus saarelt minema kihutada ning ka teisi töötegijaid püüti eemaldada, ei suutnud võimud kuidagi usuliikumist summutada. 1888. aasta kevadel Vormsit visiteerinud õigeusu piiskop võis veenduda, et “sektantlus” saarel edeneb jõudsalt! Kõigis külades olid omad õpetajad, kes avaldasid rahvale suurt mõju vaba piiblitõlgenduse ja pühendumisega. Kogu saarel valitses tohutu huvi usuküsimuste vastu ning vaimulikud arutlused ja vaidlused olid laialt levinud.

1894. aastal sai ärkamisliikumine Vormsil taas uut tuld ning levis eriliselt just laste ja noorte, aga ka õigeusklike hulgas. Asutati isegi oma laulukoor ja käidi Noarootsis äratustööl. Ka esimese maailmasõja ajal (1914-1915) oli Vormsil suurem ärkamine, mis haaras palju noori.

Kuigi esialgsel vaatlusel võib tunduda, et Rootsi misjonär Österblom Vormsi ärkamise maaletoojana alustas tühjalt kohalt, ei olnud see ometi päris nõnda. Nimelt juba aastal 1741 loodi Vormsil väike vennastekoguduse grupp. See sai võimalikuks, kuna Vormsi luterikiriku õpetajana töötas tol ajal Andreas Andersson Holming, kes oli vennastekogudusesõbralik pietist. Holming oli ordineeritud ülemõpetaja Mickwitzi poolt septembris 1736 Tallinna Toomkirikus, kui seal jutlustas krahv Zinzendorf tekstile 1Tim. 1:12-13. Herrnhuuti vend Michael Petersen viibis Vormsil õpetaja Holmingu juures pool aastat alates 25. juunist 1742 ning kasutas ära neid kuulutusvõimalusi, mida kirikuõpetaja pastoraadis korraldas. Alguses õppis ta muidugi rootsi keelt. Novembris tegi ta algust koolipidamisega. Esimesel nädalal tuli 65, teisel 171, kolmandal 190 ja neljandal nädalal 222 last! Pooled neist olid poisid ja pooled tüdrukud. Koolitöö kestis kuni jõuludeni. 23. detsembril olid kõik lapsed koos vanematega kirikus jõuluõhtul, kus õpetaja Holming pidas kõne ning lapsed lugesid salme, mida nad olid kahe kuu jooksul õppinud. Õpetaja juhatas tüdrukutekoori ja Petersen poistekoori. Veebruaris 1744 külastab Petersen taas Vormsit, kus töö juba käib vennastekoguduse mustri järgi kooritundidena ning tema arvestuste järgi on ärganuid umbes 200 inimest.

1747. aasta märtsikuus kirjutatakse Vormsi saarest, et see on imetlusväärne kohake Õnnistegija töö jaoks. Mõisahärra L. R. von Stackelberg, kelle järeltulija 19. sajandi lI poolel toetab Österblomi tööd Vormsil, on eriti ausameelne mees, kelle süda kindlasti kuulub Õnnistegijale ja kes on maailmale kadunud mees. Kirikuõpetaja Holming ja tema proua on õnnistatud töötegijaid hingede keskel, kandes hoolt ja armastades südamest kogudust, kuhu 1756. aastal kuulub 80 rootslast, ning pidades täpselt kinni Herrnhuuti vendade korraldusest hingede töös. Ka nende lapsed käivad vanemate jälgedes. 25.detsembril 1763. aastal käis Vormisi “hulgake” armulaual, neid oli kokku 300 ning nende hulgas olid siinsed härrased Stackelbergid ja 3 õpetajat, praost Holmingu väimehed: Vormsi noor õpetaja Carlblom (Gotlandilt) abikaasaga, Kullamaa õpetaja Dahl abikaasaga ning Lääne-Nigula õpetaja Schultz abikaasaga. 1764. aasta aruande järgi kuulub Vormsi ühinenud “hulgakesse” 200 liiget.

Aga mis sai edasi Vormsi apostlist pärast saarelt lahkumist aastal 1887? Österblom jätkas Rootsimaal tegevust rändjutlustajana. Ka siin vabastati ta kiriklikust misjoniteenistusest, arvatavasti tema südametunnistuse vabaduse pärast. Ta pooldas ju usuristimist ning usklikkogudust. Tõenäoliselt sai ta Vormsil usus ristitud. Seejärel oli ta vabakogudustes rändjutlustajaks ning mõnes kohas isegi koguduse vanemaks. Ta jätkas 72. eluaastani ning kirjutas raamatu “Pisarad ja leib”. 1909. aastal kolis ta Spanga aedlinna elama ning teenis kohalikus vabakoguduses kaasa 90. eluaastani. 90. juubelil kirjutasid ajalehed, et Österblom on kõrgest vanusest hoolimata väga elav, selge ja loogiline kõneleja. Oma viimased kaheksa kuud lamas ta väsinuna valudeta voodis. Lõpuks tekkis kopsupõletik ning Österblom lausus: “Nüüd tulevad nad pilvedest mind ära viima.” Seejärel ta uinuski valutult 8. augustil 1932. aastal oma 95. eluaastal. Tema abikaasa kirjutas hiljem: “See polnud mingi surm, see oli taevaminek.” Tema matustel korraldati korjandus Vormsi suures tulekahjus kannatanute jaoks. Nädal aega hiljem toimus mälestusteenistus Vormsi kirikus

Österblomi – Vormsi apostli elu on hea näide sellest, mida Issand võib teha ühe pühendunud ja ustava südamega kaudu, kes on valmis Talle kõikjale järgnema ning kõiges kuuletuma