Pastorid

Pastorid Tiit ja Kertu Toots

Õpetussõnad 27:23

Pane tähele oma lammaste seisukorda,
tee karjad oma südameasjaks,

Armastus see on täiuslik side

Kertu

Olles ateistlikust perekonnast, tulin ometi juba 11aastaselt kindlale veendumusele, et Jumal on olemas. Siis ei teadnud ma veel midagi Jeesusest, Tema Pojast ja Piiblist, kuid igal õhtul vaikselt teki all palvetades hakkasin Teda väga tugevalt kogema. See “tekialune” suhe elava Jumalaga oli kestnud 6 aastat. Kui ühel päeval 17aastaselt (12.jaanuaril 1985) esimest korda elus kuulsin Jeesusest ja Tema lunastustööst Oleviste kirikus. Sel õhtul oli minu suureks rõõmuks ja eesõiguseks oma elu ja süda Talle anda.

Enne Jumala lapseks saamist olin otsustanud, et mina ei abiellu kunagi. Sest ümberringi nägin ainult abielude surnuaeda. Alustades oma vanematest ja lõpetades väga paljude sugulaste ja tuttavatega. Jumala koguduses nägin aga täiesti erinevat ja väga õnnelikku pilti abielust Jumala laste vahel. See oli äärmiselt julgustav ning kiiresti tuli selgus Jumala Sõna ja Vaimu läbi, et ma abiellun. Kuna olin juba aastaid kogenud palve väge, hakkasin koheselt palvetama ka oma tulevase abikaasa ja laste pärast. Palvetada ja oodata tuli 10 aastat. Mitte et mul varem ei oleks olnud võimalust abielluda, vaid teadsin,et kui tuleb see ainuõige, siis ma tunnen ta oma südames ära. See nõudis palju kannatlikkust nagu on öeldud Heebrea 10:35 “Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.” Siinjuures pean mainima, et olen tegelikult õnnelik ja tänulik Jumalale, et ma väga noorelt ei abiellunud. Selle 10 aastaga jõudsin oma juured üsna sügavale Jeesusesse ajada, päris palju Jumalariigi tööd teha, ülikooli ja piiblikoolid lõpetada ning mitmel pool üle maailma reisida.

Kui mulle tehti abieluettepanekuid ja ma kogesin, et tegemist oli vaid puhta sõprusega, ütles Jumal mulle 1989. aasta: “Tee kõigepealt endale selgeks, missugust meest sa tahad!” See oli ootamatu, kuid selge üleskutse ja samal õhtul panin 3 punkti paberile. Esimene neist oli, et ta peab Jumalat üle kõige armastama. See on ainus garantii, et ta armastab tõeliselt ka mind. Viie aasta jooksul selgines mu pilt tulevasest abikaasast ja tekkis 15 punkti sellele paberile (enamus sisemise inimese kohta)! Noorem õde küsis minult: “Kas sellist meest üldse maa peal leidub?” – “Väga õige küsimus! Aga kui ei leidu, siis Jumal loob ja kujundab, sest Tema on käskinud mul nii teha.”

Täpselt sel ööl, kui mul täitus 10 aastat Jeesusega- 12. jaanuaril 1995 – nägin oma tulevase abikaasa profiili selgelt unes, kus jalutasime väga õnnelikult käsikäes. Mõned päevad enne seda (3.jaan.) oli Püha Vaim mulle palves öelnud: ”Mine Täisevangeelsesse Kogudusse!”, millest mul tekkis väike mõte, et äkki ma kohtun seal oma tulevasega. Nii see oligi! 22. veebruaril 1995 Tallinna Täisevangeelses Koguduses nägin ma just sedasama profiili ja kukalt, mida mulle unes oli näidatud. Minu südamest käis tuline jutt läbi ja kogu mu olemus täitus suure aukartusega Issanda vastu. Peas oli üks küsimus: ”Kuidas see noormees Jumalat armastab?” Meid tehti omavahel tuttavaks ja esimene asi, mida Tiit mulle ütles oli: ”Jumal armastab sind nii väga!” Hiljem selgus, et see oli vastastikune asmastus esimesest pilgust ja et see toimus Tiidu sünnipäeval. Nii on tema mulle juubelikingiks ja mina talle sünnipäevakingiks. Ainult Jeesus oskab nii imelisi kingitusi teha!

Olles tuttavaks saanud, hakkas meie vahele sõprus tekkima. See kõik kestis umbes neli kuud. Ühest küljest oli see meile väga ilus aeg, teisest küljest aga raske – praadimine omas rasvas. Olime mõlemad teineteisesse kõrvuni armunud ja rääkisime tihti abielust ning laste kasvatamisest, kuid mitte poolt sõnagi isiklikult. Sageli nutsin ja palvetasin, et Jumal Tiidule julgust annaks. Ühel päeval tundsin Jeesust ütlevat oma südames: ”Mine ja räägi talle, mida mina sulle olen näidanud ja küsi – Kas oled Sina see või pean ma ootama teist?” Selle küsimusega läkitas Ristija Johannes oma jüngrid Jeesuse juurde (Mat.11:3). Selline üleskutse oli mulle hämmastav ja tundus võimatuna. Ma ei tahtnud kuidagi Tiidu mehelikkust riivata. Vaidlesin Jumalaga nädal aega. Lõpuks võtsin julguse kokku ja 16. juunil sain vastuseks: “JAH OLEN! Kas sa mu tegudest ei näe?!” See oli meile tõeline rõõmupäev:nagu oleks kevadine suurvesi tammi tagant valla pääsenud. Pärast 2-tunnist vestlust tänas Tiit mind, pisarad silmis, et ma lõpuks Jumalale sõnakuulelik olin. Kui Tiit kuulis, et mul on 15 punkti Piibli vahel, oli ta väga põnevil. Enne nende ettelugemist naljatasin: ”Kohe näed, kui hästi olen osanud sind iseloomustada!” Pean tunnistama, et minu abikaasa on enam kui minu 15 punkti!

Tänaseks oleme üle 18 aasta abielus olnud, alates 1995 aastast ja Jumal on meid õnnistanud kahe kalli lapsega: poeg Kristo ja tütar Hannaga. Armastus esimesest pilgust igaveseks ajaks – see on taevas maa peal! See on ääretult suur Jumala kingitus. Väärt on oodata ja paluda kasvõi 10 aastat, sest ainult armastus on täiuslik side (Kol.3:14)!

Loe ka pastor Tiidu lugu …

 Armastus see on täiuslik side

Tiit

Nähes massiliselt purunevaid abielusid ja probleeme perekondades, valdas mind hirm ja soov mitte omada selliseid kogemusi. N.Liidu armees leidsin Jumala. Õppisin Teda tundma, lugesin iga päev Jumala Sõna. Kodumaale naastes hakkasin regulaarselt koguduses käima ja juhtima palvegruppi. 1994. aastal oli mul kavas tulla Domata Piiblikooli ja ühel palveõhtul ütles minu tookordne pastor Rudolf Ventsel prohvetlikult: “Tiit, ma kogen, et piiblikooli ajal sa kohtad oma tulevast abikaasat”. Kuna mul oli üks ebameeldiv kogemus seljataga, siis otsustasin, et mina kellegagi otsa lahti ei tee. Piiblikooli ajal oma sünnipäevaõhtul veebruaris 1995 olin koosolekul Täisevangeelses Koguduses. Pärast koosolekut ja palvet oma istekohale tulles, märkasin minust paar rida tagapool ühte neiut. Sain aru, et olen sellest hetkest armunud. Läksin tema juurde ja hakkasin rääkima Jumalast. Nii me kohtusime selles koguduses mitmeid kordi ja saime järjest enam sõpradeks. Siis ma hakkasin käima ka tema – Kertu palvegrupis. Samas palvetasin pidevalt Kertu pärast. Ütlesin Jumalale, et ma armastan seda tüdrukut, aga mida Sina asjast arvad? Kas sellest saab tõeliselt hea abielu? Olin otsustanud, et ma tahan näidata sellele maailmale, et abielu koos Jumalaga on igavene ja täis pulbitsevat rõõmu ja õnne.

Kuna olime tihti käinud Pirital jalutamas, otsustasime ka 14. juuni õhtul telefonitsi, et 16.juunil võiks seda korrata. 15. juunil, olles palves ühe pastoriga, kes asjast midagi ei teadnud, tuli tema kaudu sõnum: ”Ma näen, et sul on suur pidu tulemas”. Teadsin, millest ta räägib ja see kinnitas mind: 16. juunil avasime südamed ja rääkisime avameelselt oma tunnetest teineteise vastu. Pärast seda sõitis Kertu 3-ks nädalaks Saksamaale. See andis meile mõlemale pika ootusaja. Läksin öösel saabuva bussi vastu ja sel ööl tegin ka ettepaneku kihluda ja abielluda. 16. juulil kihlusimegi ja 16. septembril viis pastor Allan Laur Oleviste kirikus läbi meie laulatuse.

Ma olen Jumalale ääretult tänulik imelise abielu eest, mille Tema meile on kinkinud.

Loe ka pastor Kertu lugu …

 

 

 

Comments are closed.