Kertu lugu

Pastor Kertu lugu

Minu vanemate abielu oli alguses väga õnnelik ning mina väikese tüdrukuna kasvasin selle armastuse sees. Kuid kahjuks ei osanud mu vanemad armastust hoida, sest nad ei tundnud Jumalat, kes on Armastus. Kui vanemate abiellu tekkisid mõrad ning kõik muutus minu ümber nii ebakindlaks, hakkasin umbes seitsmeaastaselt kogu südamest otsima tõelist ja jäävat armastust. Nähes enda ümber ainult abielude surnuaeda ja palju valu ning pisaraid, olin kindel, et inimene peab olema loodud palju enama jaoks kui see.

Olles ateistlikust perekonnast, tulin 11-aastaselt kindlale veendumusele, et Jumal on olemas. Issand kasutas selleks minu armsat vanaema, kes mulle pärast minu vanemate väga valulist abielulahutust rääkis, et meil on Isa Taevas, kes armastab igat inimest ja meist kunagi end ära ei lahuta. Vanaema õpetas mulle küll Meie Isa Palve, kuid siis ei teadnud ma veel midagi Jeesusest, Tema Pojast ega Piiblist, Tema Sõnast. Sellele vaatamata hakkasin igal õhtul vaikselt teki all palvetades Jumalat väga reaalselt kogema.

See oli esimene suur muutus minu elus, sest seitsmendast üheteistkümnenda eluaastani olin olnud väga kurvameelne inimestekartja. See kõik oli raskendanud tugevalt ka minu õpinguid.

Palvesuhe Jumalaga tõi minu südamesse armastuse, rahu ja avanemise. Kõik läks lahti, koolis ja muusikakoolis sain kiituskirjad. Klassijuhataja hoidis mul kahe käega peast kinni ja küsis: „Mis on sinuga juhtunud, Kertu? Ma olen staažikas klassijuhataja ega ole veel näinud, et mu kõige suuremast muretüdrukust saab klassi kõige parem õpilane ja seda just siis, kui kõik teised oma õpingutega allamäge lähevad!“ Kui enamus klassikaaslased tarvitasid alkoholi ja suitsetasid, oli minu südames väga selge tunnistus, et ma ei vaja seda rämpsu. Mäletan, et ükskord ajasime klassiõdedega tualetruumis juttu. Kõik teised suitsetasid. Korraga pöördus minu poole liidri rollis olev neiu ja teatas: „Kas paned pläru ette või lahkud!“ Läksin rõõmsalt minema, sest teadsin, et Jumal mulle korstent külge ei ole loonud. Olen südamest tänulik Jumalale, et Tema on mind hoidnud ning ma ei ole kunagi purjus olnud, suitsu proovinud ega muid rumalusi teinud.

See „tekialune“ suhe elava Jumalaga oli kestnud umbes kuus aastat, kui ühel päeval (12. jaanuaril 1985) esimest korda elus kuulsin Jeesusest ja Tema lunastustööst Oleviste kirikus Effataa õhtul. Sain hingepõhjani puudutatud, kui minuni jõudis, et seesama Jumal, keda olin nii reaalselt kogenud, on mind niivõrd armastanud, et on andnud minu eest oma kõige kallima, oma ainusündinud Poja. Minus kerkis esile küsimus, kas on midagi, mida mina saaksin Temale anda? … Ja siis tuli minu juurde Andrus Norak ning küsis: „Kas sina tahaksid oma elu ja südant Jumalale anda ja Tema Poega oma isiklikuks Päästjaks ja Issandaks vastu võtta?“ – „Jah, muidugi tahan!“ Me palvetasime ja sel õhtul saigi minust Jumala laps. Olen ise mõelnud, et see oli Jumalaga lapsepõlves teki all tehtud lepingu kinnitamine Jeesuse igavese pitseriga.

Tänaseks olen koos Jumalaga käinud 28 aastat. Kuigi on olnud raskuseid ja võitluseid, on Tema armastus ja Püha Vaimu vägi mind kõigest läbi kandnud. Tema on tervendanud minu südame ja ka ihu. 1986. aastal tegi Issand Jeesus mind lihtsa palve peale ühe nädala jooksul terveks psoriaasist, ravimatust haigusest. On olnud suur rõõm näha mitmeid terveks saamas ja paljusid Kristuse poole pöördumas.

Issand on mind õnnistanud võrratu abikaasaga, kellega koos teenime pastoritena Tallinna Uue Elu Kogudust kümnendat aastat, ning kahe toreda lapsega. „Mina ja mu pere, meie teenime Issandat!“ (Joosua 24:15).

Kallis sõber! See kõik on ka sinust vaid ühe südamest-tuleva siira pühendumispalve kaugusel. Sina võid täna palvetada: „Issand Jeesus, ma südamest tänan Sind, et Sa oled ka minu eest surres oma elu andnud! Ma tunnistan, et olen palju eksinud ja vajan Sind üle kõige. Palun anna mulle kõik andeks ja loo mulle puhas süda. Ma avan Sulle oma elu ja südame ning võtan Sind vastu oma isiklikuks Päästjaks ja Issandaks. Ma usaldan kogu oma elu Sinu kätesse ja tahan Sind kõiges järgida. Tänan Sind, et Sa oled alati minuga, juhid ja õpetad mind, teed mulle elavaks oma Sõna ning juhatad mind kogudusse, kus saan kasvada ja areneda. Ma loobun Jeesuse nimel kõigest teadlikust patust. Ma tänan Sind, et ma olen nüüd Jumala laps ja igavese elu pärija Jeesuse nimel. Aamen.“

 

„Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki Sinu tegusid!“ (Ps.73:28).

 

Comments are closed.