Tiidu lugu

Pastor Tiidu lugu

Olen kasvanud, nagu minu abikaasagi ateistlikus peres. Samas oli mul südames veendumus, et eksisteerib „kõrgem jõud“, kellele paljuski see maailm allub. Olin isegi püüdnud temaga suhelda ja kontakti luua. Näiteks maal elades enne äikest läksin maja taha, panin majale käe peale ja teist kätt pilve poole tõstes ütlesin äikesele: „Sa ei löö siia sisse ja lähed siit mööda.“ Kuid see kõik ei aidanud mind minu elus hoiduda alkoholist.

Tehnikumi astudes ja N.Liidu armees olles sattusin sügavalt selle pahe küüsi. Olin selleks ajaks teadlik, mis tähendab olla mälulüngas „kolmekordsest“ ja „zefiirist“.

1989.a. püüdsin iga hinna eest mitte sattuda Nõukogude Armeesse, kuid ükskõik mida ette võtsin, kõik luhtus. Üks huvitav seik toimus Tartu sõjakomissarjaadi ees. Olime juba värvatutega bussi kogutud, kui sõbrad väljas heitsid bussi rataste ette pikali, nõudes meie ärasõidu lõpetamist. Noormehed aga toimetati mõneks ajaks eemale ning meid sõidutati Nõukogude armeesse, kus Jumal muutis minu südame ja elu.

Kui olime peale mitmepäevast reisimist eri sõiduvahentitega (ka veoauto kastis) jõudnud Kaliningradi kogunemispunkti, siis hakati meid küsitlema ning jaotama eri väeosade ja õppeasutuste vahel. Üks küsimus kõlas aga teistest erinevalt. „Kas teie seas on keegi „verujušši““? Keegi ei saanud aru, mis ametist jutt käib. Seejärel tehti märkidega selgeks, et kas teist keegi on usklik? Enamus muigas selle küsimuse peale laialt, mina kaasaarvatud. Kuid üks käsi tõusis pikalt püsti. Usun, et tõusin isegi püsti, et seda kummalist inimest paremini näha. Mul õnnestus ennast kirja panna mitme eriala esindajana: olin ühtasi nii hea autojuht kui elektroonik ja pillimees. Põhjus selles, et kasuisa oli enne minu sõjaväkke minekut soovitanud võtta vastu kõik erioskusi nõudvad pakkumised, et siis pidavat saama „soojema“ koha peale. Vajadusel on kõik ametid õpitavad. See osutus üheks suureks ja kasulikuks tarkuseks N.Liidu armees. Olen oma kasuisale siiani tänulik.

Nõnda sattusingi sõjaväeorkestrisse, kus vajati elektroonik-operaatorit. Relva mul sõjaväes käes hoida ei õnnestunudki. Olin seda teinud aga enne armeeteenistust.

Orkestrisse jõudes teatati, et ma ei ole siin ainuke eestlane. Õhtul selguski, et minu kaasmaalasi oli lausa kolm. Ja üks neist oli seesama usklik „verujušši“ noormees, kes mängis orkestris saksofoni.

Orkestri elu osutus minusuguse jaoks aga liiga vabaks. Nädalalõpud olime erariietes ansambliga pulmapidudel, lugematutel sünnipäevadel ning sarnastel koosviibimistel kohalikku elanikkonda lõbustamas. Kes kujutab ette üht tõelist vene pulmapidu, mis kestab mitu päeva ja loomulikuks osaks on kas isevalmistatud või rikkamates pulmades poest ostetud alkohol, see mõistab, miks mind tihti sõjaväeossa kahe kamraadi vahel veeti, jalad taga lohisemas. Kahjuks hakkas selline olukord liiga sageli korduma. Kord oli isegi kaalumisel minu üleviimine teise väeossa, mis lõppes siiski ajutiste piirangutega selles pidudeahelas.

Kord kui sisenesin meie magamisruumi, istus oma voodil usklik noormees Allan. Ta oli väga suur autoriteet teiste sõdurite ja ka ohvitseride silmis, oli saanud ka edutust. Ta oli inimene, kes seisis kõigi ja minugi eest, kui olime järjekordselt purjus olekus vahele jäänud. Ohvitserid võtsid teda kuulda.

Niisiis istusin tema kõrvale ja ta luges parajasti Uut Testamenti. Seda kinni pannes ütles ta mulle: „Tiit, mul on südames see raamat sulle anda, aga ühel tingimusel – et sa seda ka loed.“ Võtsin raamatu tänuga vastu.

Tegin otsuse, et igal hommikul loen ühe pealkirjaaluse lõigu. Minu suureks üllatuseks hakkasin sellest raamatust oma küsimustele „kõrgemast jõust“ vastuseid leidma.

Mõne aja pärast olime oma kohustusi täitmas ühel järjekordsel diskoõhtul ohvitseride majas, kus meie otseseks ülemuseks oli maja kunstiline juht Natalja. Saal oli puupüsti rahvast täis. Natalja vaidles mu armeekaaslase Aljošaga. Vaidlus käis Jumala olemasolust. Nähes, et Natalja ei suuda eriti hästi toime tulla Jumala olemasolu kaitsmisega, sekkusin vaidlusesse. Olin just värskelt Uut Testamenti lugenud ja teadsin enda meelest nii mõndagi. Olin valmis isegi rusikatega Issandat kaitsma. Seletasin: „Muidugi on Jumal olemas! Loe Uut Testamenti ja näe, et Jeesus Kristus on Issand ja usu, et Jumal äratas ta surnuist üles!“ Ei oska õelda, kas see vahejuhtum kinnitas Natalja veendumust või muutis Aljoša uskmatust, kuid minu elu muutus täielikult. Piiblis on kirjas (Rm 10:9): „Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on tema surnuist üles äratanud, siis sa saad õndsaks!“

Mõne aja pärast oma üllatuseks märkasin, et ma ei oli enam võimeline viina jooma. Mul hakkas sees keerama ja oleksin kohe oksendanud, kui oleks kasvõi ühe lonksu joonud. Ütlesin bändikaaslastele, et ma ei joo enam. Nad olid väga hämmastunud ja mures, et kuidas ma siis operaatori puldi taga suudan istuda ja muusikat tajuda? Kuid mina olin sellest hetkest TÄIESTI VABA ALKOHOLIST!!!

Õhtuti enne magama heitmist hakkasin käima kasarmu pööningul palvetamas. Läksin otsaakna juurde läbi pööningul asetseva kola, langesin põlvili maha, tõstsin pilgu taevasse ja palvetasin. Iga kord, kui tulin sealt alla oma aseme juurde, mõtlesin: „Poolteist aastat N.Liidu armees avaldab oma mõju!“ Kuid järgmisel õhtul olin jälle platsis. Mind nagu miski tõmbas sinna! Mind polnud keegi juhatanud ega koguduses õpetanud, et nüüd oleks hea Jumalaga rääkida – palvetada. Kõige huvitavam oli, et hakkasin oma palvetele vastuseid saama. Samal ajal toimus N.Liidus riigipööre. Meil Kaliningradis oli võimalik kuulda raadiost uudiseid oma kodumaast. Kuulsime, kuidas tangid tulid üle Eesti piiri. Õhtul palvetasin, et ei tuleks ühtki pauku ja nad sõidaks rahulikult minu kodust mööda. Järgmisel päeval kuulen raadiost, et kõik sündiski täpselt nii, nagu olin õhtul palunud. Ja nii sündis korduvalt. Olin sellest väga julgustatud ja rõõmus. Muidugi tean, et palvetajaid oli väga palju.

Sel õhtul diskosaalis sai minu süda muudetud ja seetõttu kogu mu elu. Olin oma suuga tunnistanud Jeesust Issandaks ja Uut Testamenti lugedes tuli südamesse usk Jumala Sõnasse, mis on toimiv tänaselgi päeval.

Sõjaväest koju jõudes oli eriline vabaduse tunne südames. Olen tõeliselt vaba inimene vabal maal!

Sõjaväest naastes 1991.a. jätkasin õpinguid Võru Tööstustehnikumis ning leidsin endale kodukoguduse – Võru Hosianna Koguduse, kus sain ka mitmes töölõigus kaasa teenida. Tehnikumi lõpetasin 1994.a. kevadel ning sügisel asusin õppima Tallinnasse Domata Piiblikooli, mille lõpetasin 1995.a.

Samal suvel usaldati minu hoolde Tallinna Uue Elu Kogudus ning sügisel kinkis Jumal mulle kalli abikaasa, 1998.a. poja ning 2001.a. tütre.

„Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!“ (2Kor. 5:17),

 

Comments are closed.