Tallinna Kristiine Gümnaasium

ESIMESE EESTIKEELSE PIIBLI MÕJU EESTLUSELE

JA EESTI KIRJAKEELELE

Uurimistöö

Autor: Kristo Toots

11. klass

Juhendaja: Helmi Kelle

Toimetaja: Kertu Toots

Tallinn 2017

 

SISSEJUHATUS

Eestlasi peetakse üheks maailma sekulaarseimaks rahvaks ja eestlased armastavad tihti ka ise seda rõhutada. Ometi elab eesti rahvas ajaloolise ja geograafilise määratuse tõttu kristliku kultuuri levialal juba üle tuhande aasta. Seetõttu valis uurimistöö autor uurimuse eesmärgiks välja selgitada, milline on olnud Piibli ja eriti esimese eestikeelse Piibli mõju eestlaste eneseteadvusele, mõttemaailmale, kultuurile ja kirjakeelele. See on ühtlasi tihedalt seotud tänavu 500 aasta möödumisega Martin Lutheri reformatiooni algusest.

Uurimuse koostamisel lähtuti järgnevatest uurimisküsimustest:

1. Milline seos on esimesel eestikeelsel Piiblil ja eesti kirjakeelel?
2. Kuidas mõjutas esimene eestikeelne Piibel eesti rahvuslikku eneseteadvust ja kodanikuühiskonna teket?
3. Milline on seos esimese eestikeelse Piibli tõlkimise ning rahvusliku ärkamise ja riikliku iseseisvuse vahel?

Käesolev uurimistöö koosneb kahest peatükist: teoreetilisest osast ja uurimuslikust osast. Teoreetilises osas antakse erinevate kirjalike allikate põhjal ülevaade esimese eestikeelse Piibli mõjudest eesti kirjakeelele ja eestlusele. Teoreetilise osa koostamise peamisteks lähteallikateks seoses Piibel 1739 mõjuga eesti kirjakeelele olid Martin Ehala „Eesti kirjakeel“ ning Kristiina Rossi kirjutised, seoses Piibel 1739 mõjuga eestlusele aga Seppo Zetterbergi „Eesti ajalugu“ ning Toomas Pauli „Eesti piiblitõlke ajalugu“. Uurimuslik osa teostati kvalitatiivse analüüsina ja selleks viidi läbi intervjuud kolme spetsialistiga. Kogutud materjali süstematiseeriti, analüüsiti ning nende põhjal tehti järeldused.

 

1. TEOORIA

Kiri algab kirikust, … rahvas algab raamatust.

Hando Runnel

1.1 Esimese eestikeelse Piibli mõju eesti kirjakeelele

1.1.1 Määras eestlastele ühise kirjakeele

Esimene eestikeelne Uue Testamendi tõlge nägi trükivalgust aastal 1686. See oli lõunaeestikeelne Wastne Testament. Põhjaeestikeelne Uus Testament ilmus 29 aastat hiljem 1715. aastal Tallinnas. Suure tõlketöö ja pikkade arutluste tulemusena ilmus terviklik Piibel 1739. aastal samuti Tallinnas põhjaeestikeelsena ja tema lai levik rahva hulgas pani aluse ühise põhja-eesti murretel rajaneva eesti kirjakeele kujunemisele. (Bärenson, 2012; Epner jt, 2005; Luhamets, 2016) Oli isegi heatahtlikke mõisnikke, kes aitasid kaasa eestikeelse Piibli levikule talurahva hulgas. Näiteks piiblitõlkijale pastor Thor Hellele valmistas suurt rõõmu, et Vaida mõisnik von Pillar kinkis igale talule ühe eksemplari sellest Piiblist. (Paul 1999)

Kristiina Ross (2009) toob esile, et piiblitõlke murdeline kuju fikseeris põhijoontes tänapäeva eesti kirjakeele murdelise baasi. Toomas Paul (1999) täpsustab, et Piibli tõlkimisega sai eesti kirjakeele aluseks just Põhja-Eesti läänepoolne murre.

1.1.2 Kujundas välja eesti kirjakeele

Kirjakeele kujunemine on nagu väikse ojakese kasvamine suureks jõeks: alguses suudab ta kustutada vaid janu, siis saab seal kalugi püüda, hiljem paneb käima veskeid, seejärel kannab laevu, võib oma energiaga tööle panna suure linna ja lõpuks veab roiskveegi minema. Eesti kirjakeele areng on läbi teinud sarnase tee, kus Piibli tõlkimine on üks olulisemaid tähiseid. Kuigi Piibel on väga mahukas, ei ole Piibli tõlkimine kirjakeele kujunemisele mitte tähtis niivõrd ta mahu, kuivõrd just sisu poolest. (Ehala, 1998)

Eesti kirjakeele kujundasid baltisaksa pastorid 16.–18. sajandil justnimelt Piibli tõlkimiseks (Ross, 2016). Seega eesti kirjakeele kujunemises on Piibli tõlkimisel määrav osa. Et Piibel oli kirikukirjanduse tähtsaim teos, seetõttu muutus Piibli keel järgnevaile kirjameestele eeskujuks. Piibel jäi ka kuni 18. sajandi lõpuni rahvale ainukeseks märkimisväärseks lugemisvaraks. (Paul, 1999) Kristiina Ross (2009) rõhutab: „1739. aasta piiblitõlke keel määras eesti kirjakeele edasise arengu ning jäi terveks sajandiks kõigi eesti keeles kirjutajate vaieldamatuks eeskujuks.“

Kristjan Luhamets (2016) kirjutab, et soome-ugri keeled on Eestis kõlanud aastatuhandeid, kuid ühtne kirjakeel sündis alles siis, kui meie rahvas õppis lugema. Rahvakoolid rajati aga selleks, et oleks võimalik emakeelset Piiblit lugeda. Seega kirjakeel, mis on täna meie kõneldava keele aluseks, kujunes piiblitõlke kaudu. Luhamets on veendunud, et kuni loetakse Piiblit eesti keeles, ei kao ka eesti keel kuhugi.

Seoses eestikeelse piiblitõlkega, mis kokku kestis umbes 200 aastat, mitte ainult ei pandud alust eesti kirjakeele väljakujundamisele, vaid seda ka arendati ja uuendati. 16. sajandil kasutasid eestikeelsete raamatute autorid saksa kirjaviisi, mis oli vaid hädapärast eesti keele jaoks sobitatud. 17. sajandil pöörati aga eesti keele uurimisele ja kirjaviisi arendamisele tunduvalt enam tähelepanu ning rohkem hakkas ilmuma raamatuid. Tol ajal toimunud arengut kinnitab ka 1637. aastal ilmunud esimene eesti keele grammatika. (Ehala, 1998)

Raamatus „Eesti kirjakeel“ tuuakse järgmise kirjakeele arendajana esile Harju-Madise pastori poega B. G. Forseliust, kes viis kirjaviisi vastavusse eesti keele häälikusüsteemiga. Forseliuse kirjaviis hakkas ka kiiresti levima ning muutus 18. sajandi alguseks üldkasutatavaks. Ehala kommenteerib tema kirjaviisi järgnevalt: „See on esimene järjekindel eesti kirjaviis.“ (Ehala, 1998) Kuid samuti tuleb suure arendustöö tõttu esile tõsta ka teisi nimesid, näiteks piiblitõlkijad Stahl, Hornung, Helle jt, kes igaüks andsid välja eesti keele grammatika ning palju muud lugemisvara, sh isegi lastekatekismuse (Reiman, 1998). Eesti kirjakeele tõhusat arendamist kinnitab ka gümnaasiumiõpik „Eesti ajalugu“. Selles kirjutatakse, et 16. saj Piibli tõlkimise katsed ei saanutki tõeliselt õnnestuda tolleaegse kirjakeele arengutaseme tõttu. Kuid 1739. a ilmunud esimene Suur Piibel oli heas eesti keeles. (Adamson, Valdmaa, 1999)

Piibel sisaldab ka väga erinevaid tekste, mida kirjakeel peab suutma edastada. Peale religioosete tekstide on Piiblis filosoofilisi arutlusi, seadusesätteid, poeesiat, geoloogilist, astronoomilist ja bioloogilist temaatikat ja palju muud. Kõige selle kajastamiseks läks vaja teemakohast sõnavara. Nii käis Anton Thor Helle isiklikult isegi Tallinna tapamajas, et küsida loomade siseelundite eestikeelseid nimetusi. (Ehala 1998)

1.1.3 Tõi eesti keele kultuurkeelte hulka

Eesti rahvas elab ajaloolise ja geograafilise määratuse tõttu kristliku kultuuri levialal (Ross, 2016). Tuleb esile tõsta, et tänu piiblitõlkele sai eesti keel koha kultuurkeelte hulgas (Härm, 2016). Hando Runnel (2008) on seda sõnastanud väga tabavalt: „Kiri algab kirikust, … rahvas algab raamatust!“ Seega aitas reformatsioon ja Piibli tõlkimine kaasa eesti kirjakeele ja kultuuri arengule (Härm, 2016). Rein Veidemann tõdeb, et kogu eesti kirjakultuuri lätted on Piiblis. Justnimelt Piibli kaudu ühendati eestlased üheks keelekollektiiviks, sest Piibel toimis sotsiaalse sidustajana. Seega eesti kultuuri Alguses oli Sõna. (Veidemann, 2016)

1.1.4 Uute mõistete ja fraseologismidega rikastamine

Esimese eestikeelse Piibli trükkimisega 1739. aastal jõudis eesti lugejateni maailmakirjanduse tähtteos. See tõi eestlaste mõttemaailma uusi mõisteid, teadmisi teiste maade ja rahvaste kohta. Samas pakkus ka õpetlikku lugemisvara ning meelelahutust. See kõik avardas tohutult eestlaste mõttemaailma ja silmaringi. (Epner jt, 2005)

Piibel on eriti oluline didaktiliste ütluste (vanasõnade) allikas. Näiteks Vana Testamendi Õpetussõnades on selliseid kohti umbes 50, Siiraki Tarkuseraamatus aga 60. Ka Kreutzwaldi kuulsale Kalevipoja-sententsile „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada“ on olnud prototüübiks piiblikoht Siiraki Tarkuseraamatust. (Paul, 1999)

Uue Testamendi evangeeliumid on samuti väga rikkad õpetuslausete, allegooriliste mõistujuttude ja laiendatud metafooride poolest. Ainuüksi Mäejutlus (Mt 5.-7. pt) on rikastanud eesti rahva suulist traditsiooni otseselt või kaudselt rohkem kui 20 vanasõnaga, näiteks ära pane küünalt vaka alla; kus on su varandus, seal on su süda; ükski ei või teenida kahte isandat; teise silmas pindu näed, aga omas silmas palki ei näe. Piiblist pärit ütlustele on aga omane, et paljud neist ei käibi suuliselt originaalvormis, vaid keele- ja suupäraseks mugandatud variantides, näiteks inimene mõtleb, Jumal juhib; töö kiidab tegijat. Kokku on vanasõnade väljaandes umbes 320 vanasõnatüüpi, mille juures on viited Piiblile. (Paul, 1999)

Suulisse rahvatraditsiooni on Piiblist kandunud ka fraase, võrdlusi, ühesõnalisi ja laiendatud metafoore (Koljat = ‘hiiglane’; Paabel = ‘suur segadus’; Juudas = ‘reetur’ jpt). Umbes sadakond nendest on üldtuntud, näiteks A ja O, ei jää kivi kivi peale, Egiptuse nuhtlus, hüüdja hääl kõrbes, iseennast ära salgama, Jumala sõrm, mammona teenimine, juubeliaasta, Juuda suudlus, karvane kui Eesav, kiviviske kaugusel, Kolgata tee, komistuskivi,  koormakandja eesel, kuldvasikat kummardama, küljeluu, lambaid sikkudest eraldama, maa sool, mantlipärija, patuoinas, pelgulinn, pimedusega löödud, pinnuks silmas, savist jalgadel, soolasammas, taevaluugid lahti, teri aganaist/sõkaldest eraldama, tohuvabohu, tolmu jalgadest puistama/pühkima, tulest ja veest läbi, tõotatud maa, tühi töö ja vaimunärimine, viimsed veeringud.

Ka meie igapäevased aitüma ja aitäh on kujunenud piiblifraasist „aita, Jumal“ (Ps 20:10; Ps 118:25). Samamoodi on kujunenud ka venekeelne spasíbo (aitäh), mis on sõnaühendist spasi Bog (päästa, Jumal), ning lätikeelne paldies (aitäh), mis on sõnaühendist palīdz Dievs (aita, Jumal) lühendatud variant. ([ETY], 2012)

Eesti keeles on ka hulgaliselt Piiblist pärit piltlikke väljendeid, mida tänini kasutatakse täiesti ilmalikus keelepruugis ning mis kõneleja teadvuses enam üldse Piibliga ei seostu (Ross, 2016). Uku Masing on uurinud Piiblist pärit eesti fraseologisme, mis sisaldavad terminit „käsi“: tule käes; surma käest; käe alla; maksab kätte; kätt lööma; võta kätte; kitsas käes jt. (Paul, 2010) Kristiina Ross (2016) toob esile Piiblist pärit väljendeid, mis on seotud sõnaga „silm“: silmi tõstma; kellelegi silma heitma; silm silma, hammas hamba vastu; silmi maha lööma; kellegi silmi avama; kellelegi pinnuks silmas olema; kellegi silmis armu leidma; kellegi silmis hea/ilus olema; silmahimu; samuti eelpool mainitud ütlemine pindu teise silmas näed, aga palki oma silmas mitte. Niisiis tuleb välja, et eesti keele kõnelejad vaatavad maailma tegelikult Piibli pilgu läbi. (Ross, 2016)

1.2 Esimese eestikeelse Piibli mõju eestlusele

1.2.1 Algatas emakeelse koolihariduse

Pärast reformatsiooni Maarjamaale jõudmist tuli erilist tähelepanu pöörata rahva õpetamisele, sest inimesed pidid ise saama süveneda emakeelsesse Jumalasõnasse (Zetterberg, 2009). Esimene eestikeelne Piibel jäi kuni 19. sajandini kõige olulisemaks eestikeelseks raamatuks (Ross, 2016). Gümnaasiumi kirjandusõpikus “Vanem eesti kirjandus“ tõdedakse, et Rootsi valitsuse ajal 17. sajandil hakati üha enam tähelepanu pöörama sellele, et ka talupoeg peaks suutma iseseisvalt Jumalasõna uurida. Maarahva harimiseks asutati koole, lugemise õpetamiseks anti välja aabitsaid. (Epner jt, 2005) Emakeelne Uus Testament (1686 ja 1715) ning Piibel (1739) innustas ja motiveeris rahvast lugema õppima ja haridust omandama (Luhamets, 2016).

Talurahva kooliharidus on võrsunud kiriku rüpest. Just usuliste talituste lihtsus ja emakeelsus, rahvakeelse usulise kirjanduse, ennekõike Uue Testamendi ja Piibli, väljaandmine ning levitamine kindlustasid maal luteriusu mõju. Artiklis „Talurahvakoolide algus“ kirjutatakse, et koolide asutamisel on hindamatu väärtus rahva vaimu-ja kultuuritraditsioonide arendamisel. (Talurahvakoolide, 2009)

Rahva Jumalasõna lugema õpetamine oli nii tähtis, et raamatus „Eesti ajalugu“ on   mitmes kohas kirjutatud, et maarahva harimine kuulus Rootsi võimu – eriti Karl XI – poliitikasse riigi ühtsuse tugevdamiseks. Rootsi võimudel oli eesti maarahva harimiseks lausa nii suur tung, et 1687. aastal, üks aasta pärast esimese eestikeelse Uue Testamendi (Wastse Testamendi) välja andmist, tegi kindralkuberner Hastfer maapäeval teatavaks, et isegi aadelkond peab sundima talupoegi oma lapsi kooli saatma. Samuti pidid aadlikud andma kroonumõisate kombel oma panuse kirikute juurde koolimajade ehitamiseks. (Zetterberg, 2009)

Selline pealekäimine polnud kerge, sest aadlikud, kelle kirjaoskus ja muugi raamatutarkus polnud eriti kiita, ei soosinud talupoegade harimist. Nii mõnegi meelest oli harimatut talupoega lihtsam alluvuses pidada. Seetõttu väljastas Hastfer kaks aastat hiljem koolide ehitamise kiirendamiseks veel otsesema deklaratsiooni, mille kohaselt nii rendimõisnikud kui aadlimõisate valdajad pidid karistuse ähvardusel toimetama ehitusmaterjalid ettemääratud kohta koolimaja ehitamiseks. (Zetterberg, 2009)

Märkimisväärne on, et esimese eestikeelse Uue Testamendi (lõunaeestikeelse Wastse Testamendi) väljaandmisaastat 1686 peetakse ka Eesti talurahvakooli algusaastaks (Talurahvakoolide, 2009). Talurahvale hariduse andmine oli väga laiaulatuslik. Zetterberg kirjutab, et 1688. aastal, kaks aastat pärast Eesti talurahvakooli algusaastat tegutses Eestimaal 49 talurahvakooli ning kokku anti neis haridust juba 1100 õpilasele. Kuid uute koolide rajamine oli alles hoos ja 17. sajandi lõpuks asutati Lõuna-Eestis ehk Põhja-Liivimaal ohtralt koole. (Zetterberg, 2009)

Õpetaja kogemusega Põhja-Eesti pastori poeg Forselius oli mees, kes töötas välja uue kirjaviisi, kirjutas sellel põhineva aabitsa ja hakkas selle järgi ka koolis õpetama. Seega tema poolt õpetatud tulevased taluravakoolide õpetajad said õppida kõige uuemat eesti kirjakeelt, mis üldse oli välja töötatud. (Ehala, 1998)

Õppimine toimus kiiresti ja effektiivselt. Näiteks Forseliuse meetodil õpetatavatel talulastel hakkas lugemine sujuma juba paari-kolme kuuga. Seega avaldasid eestikeelne Wastne Testament, Forseliuse koostatud aabits ning tema kasutusele võetud ortograafia ja uued õppemeetodid oma mõju. (Zetterberg, 2009) Forselius pidas Jumalasõna jõudmist eesti talurahvani nii oluliseks, et Ehala (1998) tõstab esile mitmes kohas, kuidas Forseliuse elutööks sai talurahva lugema õpetamine ja eesti kirjaviisi arendamine.

1.2.2 Tagas rahvuse püsimajäämise

Aini Härm rõhutab, et tänu piiblitõlkele pääses eesti keel paljudele väikerahvaste keeltele osaks langenud hääbumisest. Tema sõnul tuleb tunnistada reformatsiooni ja piiblitõlke olulisust eesti rahvuse püsimisel. (Härm, 2016) Seda, kui oluline on emakeelne Piibel rahvuse püsimajäämisele, kinnitab ka Villem Reiman (1998), tuues välja ilmselt ühe olulisima põhjuse, miks liivlased on sulandunud lätlaste sekka: neile ei ole kunagi nende emakeeles Jumalasõna kuulutatud.

Martin Ehala tõdeb, et kui Põhja- ja Lõuna-Eestis üksmeelt ei oleks leitud ja kumbki rahvakild oleks oma keelt paremaks pidanud ning Piibel oleks tõlgitud nii põhja- kui ka lõunaeesti keelde, siis ei oleks tõenäoliselt ühtset eesti rahvast kujunenud ning Eesti Vabariiki sündinud. Selle asemel oleks tekkinud kaks väikerahvast, kes omavahel rivaalitsedes poleks iseseisvust saavutanud. Just sel põhjusel ei ole Kataloonias kahjuks kujunenud ühtset tugevat kirjakeelt ega rahvust. (Ehala, 1998)

1.2.3 Algatas pärisorjusest vabastamise

1680.aastal algatas Rootsi kuningas Karl XI suure mõisate reduktsiooni, mille käigus tagastati riigile Liivimaal üle 80% ja Eestimaal umbes pooled adramaadest. Seetõttu sai umbes sama suur hulk aadlike pärustalupoegadest kroonutalupoegadeks ja Rootsi kroon sai täieliku õiguse juhtida talupoegade enamiku positsiooni ja vallatava maaomandi kasutamist. (Zetterberg, 2009)

Kohe järgmisel aastal (1681) saatiski Karl XI Liivimaa maapäevale eelnõu kavatsusega teha lõpp pärisorjusele neil valdustel. Ta väljendas ka lootust, et era-aadlimõisate omanikud käituvad nõndasamuti. Iseloomustades majesteedi motiive, kirjutab Zetterberg, et kuninga mõtted tuginesid Piiblile, mille järgi on iga inimene sündinud võrdsena ja keegi pole määratud kellegi teise orjaks. Reduktsiooni rakendumine toimus Eestimaal aga aeglasemalt ja seetõttu muutus pärisorjuse teema aktuaalseks kuus aastat hiljem. (Zetterberg, 2009)

Kui tõhusalt sellist talurahvareformatsiooni realiseerida suudeti, ei ole tänapäeva ajaloouurijad ühel arvamusel. Tõsiasi on, et maapiirkonna vana õiguslik ja sotsiaalne kord oli valdav olnud juba kolm sajandit ja talupoegi ei saanudki Zetterbergi sõnul ühe hetkega muuta mõisnikest täiesti sõltumatuteks. Arvamuste erinevusest hoolimata võib välja tuua olulisi talurahvapraktikaid, mida 1681., 1687. ja 1696. aasta avalduste ja majandusreglementidega suudeti ellu viia. (Zetterberg, 2009)

Kahtlemata olid see esimene samm väga oluline Eesti- ja Liivimaa talurahva vabastamisel pärisorjusest. Talupoegade koormised normeeriti: vakuraamatutes määratleti maksude suurus ja teokoormiste hulk. Prooviti arvestada, et kohustused oleksid õiges suhtes talupoja poolt haritava põllumaaga. Väga tähtis punkt talupoegade jaoks oli see, et kohustuste normeerimise tõttu ei saanud mõisnikud enam talupojalt ülejääke konfiskeerida. Rootsi kroon kontrollis mõisnikke kontrollreididega ning talupojal oli liigkasu võtmise puhul võimalik ka võimudele kaevata. Kuritegevuse puhul pidi mõisnik kahjud kompenseerima ja trahvi peale maksma. Piirati ka kodukariõigust. Ilma Rootsi krooni nõusolekuta ei tohtinud aadlik kroonutalupoega ära ajada ega võtta maksuvõimetult talupojalt kohta ära. (Zetterberg, 2009)

Aadlikud olid nüüd rentnikud, kes ei saanud apellerida lääniõigusele või privileegidele, vaid üksnes rendilepingule, mille tingimused dikteeris Rootsi kroon. Kõige selle tulemusena toodi rentnik ja kroonutalupoeg üksteisele lähemale kui aadlikust feodaalisand ja pärisorjuslik talupoeg olid olnud. Talupojad vabastati isiklikust sõltuvusest aadlikest ja muudeti kuninga alluvateks ning aadlikel vähendati tsiviilõiguslikku võimu. (Zetterberg, 2009)

Raamatus „Eesti ajalugu“ kirjutatakse, et kristlikest veendumustest ja suurriigi ühtsuse tagamise eesmärgist lähtudes oli Karl XI sooviks kroonutalupoegade seisundi leevendamine, nende sotsiaalse positsiooni tõstmine ning nende kas või habras lõimine ühiskonnaellu. Kuningas üritas anda maarahvale suuremat vabadust ja ulatuslikumaid võimalusi osaleda oma elukekkonna asjades. Ka hariduse pakkumine teenis võimu püüdeid rajada keskvõimu ja jonnaka aadelkonna vahele talupoegade klass, mis kaugemas tulevikus võiks sarnaneda vabadele rootsi ja soome talupoegadele. (Zetterberg, 2009)

Tänu eestikeelse Piibli esmatrükile 1739. aastal täheldadakse ka lugemusliku võrdpartnerluse esimesi ilminguid. Piibel oli sellest peale nii mõisahärrale kui ka talupojale sama, mõlemad lugesid seda lühendamata ja ilustamata kujul, ainult selle vahega, et esimene luges Lutheri, teine aga Thor Helle epohhiloovas tõlkes. (Paul, 1999) Ka Rein Veidemann (2016) kirjutab, et nõnda tekkis vaimne pind, kus sakslastest valitsejad ja eesti talupojad olid võrdsel kaugusel. Näiteks 1805. aasta sügisel pahandas Kose kirikuõpetaja teomeestega, kes olid oma mõisahärrale vastu hakanud. Järgmisel päeval aga teatasid teomehed, kes olid ka Piiblit lugenud, et kõik inimesed peavad võrdsed olema, sest Kristus on oma elu andnud kõigi eest. (Paul, 1999)

1.2.4 Tegi võimalikuks rahvuskirjanduse sünni

19.sajandil sündis eesti rahvuskirjandus, kuid Fr. R. Kreutzwaldi loodud eesti rahvuseepos „Kalevipoeg“ ning K. J. Petersoni ja L. Koidula luule ei tekkinud tühjale kohale. Enne seda, kui esimesed eesti kirjanikud sule haarasid, olid juba kujunenud eesti kirjakeel ning -kultuur. 16.-17. sajandil pandi alus eesti kirikukirjanduse traditsioonile ja eesti kirjakeelele saksa pastorite poolt. Esimeste eestikeelsete raamatute ilmumine 16.-17. sajandil oli aga seotud Saksamaa reformatsiooniliikumise ja trükikunsti levikuga. Sest Lutheri üheks peamiseks eesmärgiks oli, et Jumalasõna peab kirikus kõlama kohalikus keeles ning igaüks peab saama pühakirja lugeda ja uurida oma emakeeles. (Epner jt, 2005)

1.2.5 Kodanikuühiskonna teke

1730.aastal avati esimene vennastekogudus ja sellega algas uus peatükk Maarjamaa ajaloos. Sel ajal Saksamaalt tulnud misjonärid suhtusid eestlastesse algusest peale kui vendadesse, usaldades nende kätte ka koguduste töötegijate kohustusi. (Salo, 2015) Thor Helle poolt tõlgitud Piibel trükiti 1739. aastal algatusvõimelise ja ettevõtliku vennastekoguduse looja krahv Zinzendorfi kaasabil (Põldmäe, 2011), kes isiklikult andis rahalise panuse eestikeelse Piibli trükikulude katmiseks ning suutis selle kasuks annetama panna ka mõned varakad aadlikud, sest 1400-leheküljelise kahevärvilise (vt lisa 1), elegantse suurteose 6015 eksemplaris trükkimine oli kallis ettevõtmine (Hasselblatt, 2016).

Zetterberg kirjutab, et pärast Piibli ilmumist 1739. aastal levis üldine usuline ärkamine üle Eestimaa. Saaremaal lausa küla küla järel sattus vennastekoguduse ärkamise mõjusfääri. Viinakatku vastu võideldi nii innukalt, et kõrtsid jäid tühjaks. Talupojad ehitasid agaralt palvemaju ja käisid innukalt koos. 1740. aastate algul oli umbes 10000-12000 eestlast liitunud vennastekogudusega, mis algusest peale pakkus rahvale demokraatlikumat organisatsioonivormi, kus ka lihtsad talupojad, nende naised ja teenijarahvas sai oma kutsumust ellu viia. Sellega toetas vennastekogudus talurahva usulise ja sotsiaalse eneseteadvuse ärkamist. (Zetterberg, 2009)

Kampmaa tõdeb (1938): „Kui suurt hingelist jõudu võisid ammutada neist kõnedest [Piibli tekstidest] meiegi paljukannatanud vanemad, kes pärast Põhjasõda elasid üle kõige raskemaid surveaegu ja viletsuspäevi!“

Ka Abel (2015) toob esile, et seoses Piibli tõlkimise ja levitamisega 18. ja 19. sajandil asutas eesti talurahvas ise vennastekogudusi ja piiblikogudusi ehk abiseltse ning juhtis ja organiseeris nende tegevust. Kodanikuühiskonna alged on seega usulise tegevuse vallas. See, mis hinge enam puudutas, vajas esmast korraldamist. Hiljem sai kätteõpitud organiseerimisvõimekust rakendada rahvusliku ja ühistegevuse alal, viimaks ka omariikluse rajamisel. (Abel, 2015) Sealt sai alguse laulukooride ja orkestrite tegevus, aga ka eestlastele nii oluline laulupidude traditsioon (Salo, 2015).

 

 

2. UURIMUS

2.1 Uurimismetoodika

Käesoleva uurimistöö uurimismeetodiks oli kvalitatiivne uurimus. Selleks intervjueeriti kolme spetsialisti. Intervjueeritavateks olid Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja tõlkija Kristiina Ross ning teoloog, ajaloolane ja kirjastaja Vello Salo, kellega sai läbi viia lühiintervjuu tervislike põhjuste tõttu. Spetsialistide seas oli ka Tallinna Kristiine Gümnaasiumi vilistlane, Eesti Piibliseltsi peasekretär ja ajaloolane Jaan Bärenson.

Spetsialiste intervjueeriti 2016. aasta oktoobris – detsembris intervjueeritava poolt valitud kohas. Intervjuud salvestati digiandmekandjale ja transkribeeriti. Materjali süstematiseerimine ja analüüsimine toimus pärast intervjuude transkribeerimist 2017. aasta veebruaris. Intervjuude aluseks kasutati küsimustikku (vt lisa 2), mida käsitleti vabalt ning sujuvalt, muutes vajadusel situatsioonist lähtuvalt küsimuste sõnastust ja järjekorda ning esitades ka mõningaid lisaküsimusi, kui intervjuu käigus ilmnes ootamatuid ning huvitavaid arenguid.

2.1.1 Reformatsiooni Eestisse jõudmise mõju

Rääkides reformatsiooni Eestisse jõudmise mõjudest toob Kristiina Ross esile: „Et luterlik reformatioon jõudis nii kaugele meie aladele, siis tänu sellele sai üldse eesti keel võimaluse kirjakeeleks areneda. Ajalooliselt oli ju välja kujunenud nii, et 15.-16. sajandil eestlastel vaimne eliit täiesti puudus. Sest eesti emakeelega inimesed kuulusid sotsiaalselt alamkihti, kes ise ei oleks suutnud endale kirjakeelt välja arendada, poleks üldse selle idee peale tulnudki, et endale kirjakeelt arendama hakata. Aga kuna luterluse üks põhiprintsiip oli, et iga inimene peab saama oma emakeeles pühakirja lugeda ja peab saama kuulda Jumalasõna oma emakeeles, siis selle tõttu siinsed saksa soost pastorid olid asetatud olukorda, kus nad olid sunnitud eesti keelega tegelema hakkama. Tänu sellele nad tekitasid eesti kirjakeele.“ Vello Salo näeb reformatsiooni esmase mõjuna eesti kirjakeele ja koolihariduse tekkimist.

Jaan Bärenson lisab juurde: „Reformatsiooni tõukejõuks sai püüd jõuda tagasi algse Jumalasõna juurde, „tagasi pühakirja juurde“ ja „pühakiri emakeelseks“. Sest just emakeel on see, mille kaudu on võimalik tegelikult seda teksti ja sõnumit mõista. Seega ilmselt kogu reformatsiooni üheks oluliseks osaks oligi Piibli emakeelseks saamise lugu. Aga reformatsiooni ajast alates oli ka üldhariduse ja linnakoolide tekkimine. Selles mõttes võime öelda, et Eesti haridussüsteem ja kooliharidus on alguse saanud ühelt poolt reformatsioonist, teiselt poolt emakeelse Piibli tõlkimisest ja selle levitamisest ja lugemaõppimisest.“

Bärenson toob esile ka huvitava nüansi: „Reformatsiooniajastu oli ju ühe ajaloolise perioodi üleminek uude, kus kiriku-keskne ühiskond muutus rohkem inimkeskseks ühiskonnaks. See oli lääne humanismi võidukäik, kus inimene muutus oluliseks. Sellest tulenevalt ka kiriku roll ühelt poolt vähenes, aga teiselt poolt just inimeste individuaalne osalemine kirikuelus ja jumalateenistusel ning isiklik pühakirja lugemine kasvas.“

Ka teoreetilises osas tuli selgelt esile, et reformatsiooni suurimateks mõjudeks oli eesti kirjakeele väljatöötamine ja koolihariduse algatamine talurahvale. Sellest on kirjutanud nii Zetterberg (2009), Luhamets (2016), Härm (2016) Epner jt (2005) ning seda on rõhutatud ka artiklis „Talurahvakoolide algus“ (2009).

2.1.2 Esimese eestikeelse Piibli tõlkimise ja trükkimise mõju

Kristiina Ross tõdeb: „Eesti keele puhul Piibli tõlkimine võttis 200 aastat aega – see oli väga pikk protsess. Olukord oli siin nii keeruline, et kohalik eestikeelne eliit üldse puudus. Emakeelselt eesti keelt valdav elanikkond oli endiselt sotsiaalses alamkihis, aga tänu luterlikule reformatsioonile, mille põhiide oli Piibli tõlkimine, sellega kaasnes palju laiem rahvahariduslik püüdlus ja nõue rahvakoolidevõrgustik välja arendada. Et Piibel lõpuks eesti keeles ilmus, see tekitas niisuguse olukorra ja võimaluse, et eestlased said hakata midagi rohkemat vaatama ja mõtlema, et eesti keelega edasi minna.“ Samuti peab Vello Salo esimese eestikeelse Piibli tõlkimist ja trükkimist väga oluliseks ja erakordselt suurt mõju avaldanud sündmuseks eesti rahva ajaloos.

Jaan Bärenson lisab: „Ka siin on meil eestlastel selline unikaalne ajalugu ja mõnes mõttes võime tõmmata paralleeli kaks sajandit varem Martin Lutheri poolt tõlgitud saksakeelse rahvapiibliga. Kui Martin Lutheri piiblitõlge sai saksa ühise rahvakeele aluseks, siis ka 1739. a ilmunud eestikeelse Piibli tõlge sai aluseks ühisele eesti kirjakeelele. Kuna 18. saj esimeseks kolmandikuks ei olnud veel lugemisoskus nii valdav eestlaste hulgas, siis Piibel muutus lugemise allikaks, õpikuks, kust tegelikult lugemist ja kirjaoskust õpiti. Seega on väga palju huvitavaid keelendeid, mida tava eesti keeles kasutame, aga sageli me ei tea, et nende tagapõhi ulatub tagasi Piibli juurde.“

Bärenson jätkab: „Kuna sai valmis põhjaeestikeelne täispiibel, siis see muutus baastekstiks, alustekstiks, mis kujundas eesti keelt. Piibel oli ju esimene oluline teatmeteos eesti talurahva jaoks, maarahva jaoks, kust saadi teada teiste maade ajaloost, teistest rahvastest, geograafiast, kultuurist. See oli esimene teatmeteos lisaks keelele ja Jumalasõnale. Piibli sisu kaudu eestlane avardas oma maailmapilti. Ei olnudki ainult naaberkihelkond ja naabervald ning ei olnud ainult rootslased üle mere ja soomlased ning ida pool slaavlased ja mõni mäletas veel ka Poola sõdureid. Selles mõttes on see olnud baastekst, see on mõjutanud kogu eesti keelt, kultuuri ja kirjandust, võiks öelda kogu Eesti meele suunda – just eestikeelne Piibel. Ja ma arvan, et mitte vähem, kui Martin Lutheri saksakeelne tõlge saksa rahvale.“

Analüüsides esimese eestikeelse Piibli mõjusid, tuleb välja nii erialase kirjanduse kui ka intervjuude põhjal, et Piibel 1739 on tugevalt mõjutanud kogu eesti keelt, kultuuri ja kirjandust olles eesti rahvale esimeseks teatmeteoseks ning huvitavate keelendite ja fraseologismide allikaks. Seda toovad oma teostes esile Paul (1999), Veidemann (2016), Ross (2016) ning Epner jt (2005).

2.1.3 Eesti kirjakeel on alguse saanud esimese eestikeelse Piibli tõlkimisest

Selle väitega Kristiina Ross nõustub täielikult: „Jah, päris kindlasti! Tõenäoliselt olid olemas juba 16. saj mitte päris piiblitõlked, aga perikoobid – need on jumalateenistusel etteloetavad piiblikatkendid. Need olid lõigud, mida praktilistel kaalutlustel oli kohe vaja niipea, kui võeti omaks see Lutheri nõue, et jumalateenistust tuleb hakata pidama koguduse emakeeles. Siis läks kohe vaja neid piiblitõlke katkendeid, mida jumalateenistusel ette loetakse. Nii et arvata võib, et juba 1530.-datel aastatel või hiljemalt sajandi keskpaigas olid mingid niisugused katkendid olemas. Esimene viide sellele on kuulus Hans Susi, kelle kohta on teada, et 16.saj keskel Pühavaimu kiriku õpetaja Beseler tõi sellele vaesele mittesaksa koolipoisile Hans Susile paberit mittesaksa evangeeliumiraamatu ja lauluraamatu jaoks. Evangeeliumiraamat selles kontekstis tähendas just neid perikoope – evangeeliumi ja Uue Testamendi väikseid tõlkeid.“

Jaan Bärenson arutleb: „Keele kujunemine ja areng on teatud protsess. See keel oli suhteliselt saksapärane, suhteliselt saksa keelevormide raamides. Ja alles 19. saj keskpaigal, kui hakati vaatama üle lahe meie hõimurahvaste soomlaste poole, hakati seda keelt natukene eestistama. Piibli tõlkimine ja võimalus Piiblit lugeda ning vennastekoguduse vaimulik äratusliikumine lõi uue situatsiooni, mis pani aluse kogu eesti kirjakeele ning eesti kirjanduse ja ka eesti ajakirjanduse arengule.“

Kokkuvõtteks võib öelda nii teoreetilise osa kui ka intervjuude põhjal, et eesti kirjakeel on alguse saanud esimese eestikeelse Piibli tõlkimisest, mis kokku kestis umbes 200 aastat. See tuleb selgelt välja Pauli (1999), Rossi (2016), Bärensoni (2012), Luhametsa (2016) ning Epneri jt (2005) kirjutistest.

2.1.4 Piibel 1739 mõju rahvuslikule eneseteadvusele ja kodanikuühiskonna tekkele

Jaan Bärenson kommenteerib: „Seoses vennastekoguduse ärkamisega ehitati üle Eestimaa palvemaju, kus reaalselt eesti talumehed õppisid lugema ja hakkasid Piiblit ühiselt uurima. Algas palvemajakultuur ja sealt kasvaski välja kirjaoskus ja uued koolid. Kui reformatsioon andis võimaluse, siis vennastekogudus tegi teoks emakeelse Piibli leviku ning rahva kirjaoskuse ja lugemisoskuse. Sest palvemajas loeti ja seletati Piiblit ja sealt jõudis Piibli sõnum palju kergemini eestlaste südamesse ja meelde. Seega 18. sajandist peale esimese piiblitõlke ilmumist hakkas Piibel reaalselt eestlase mõttelaadi ning elulaadi mõjutama, kujundama ja suunama.“

Jaan Bärenson lisab: “Tänu esimese Piibli tõlkele ja vennastekoguduse kujunemisele muutus Piibel eesti rahva osaks ja vennastekogudus oli esimene institutsioon, kes korraldas oma elu ise. Kui seni kiriku institutsioonides vaimulikud ja mõisnikud olid need, kes otsustusid eesti maarahva elu üle, siis vennastekoguduse struktuur oli selline, kus maarahvas moodustas oma juhtkonna, kes organiseeris, korraldas ja vastutas. Seega oligi vennastekogudus esimene kodanikuühiskonna ilming. Vennastekoguduse tegevuse praktikast kasvasid välja laulukoorid ja orkestrid, ka laulupidude traditsioon, Piibli lugemisest ka koolid. Rääkides kodanikuühiskonnast tänapäeva mõistes, siis esimene klassikaline kodanikuühiskonna ilming oli Piibliselts, mis loodi Eestis 1813. Sest seal ei olnud enam oluline inimese kuuluvus, kas ta oli vennastekoguduse liige või luterikiriku liige, ei olnud ka rahvusküsimust. Vaid see oli organisatsioon, kellel oli üks eesmärk: levitada Piiblit ja organiseerida vahendeid selleks, et Piibleid trükkida.“

Kristiina Ross arutleb: „Piibli tõlkimisega kehtestati ühtne eesti kirjakeel. Omas ajas andis Piibel sellele keelevariandile niivõrd suure autoriteedi, et see püsis keelelise ideaalina au sees kuni 19. sajandini. Sellesse kirjakeelde tõlgiti pärast Piibli ilmumist 18. sajandil ning 19. sajandi alguses palju muud kirjavara. 19. sajandi keskpaigaks oli tõlkeline eestikeelne kirjavara juba niivõrd ulatuslik, et selle pinnalt osutus võimalikuks ka eestikeelset originaalteksti looma hakata. See omakorda kasvatas eestlaste rahvuslikku eneseteadvust ning tegigi võimalikuks kodanikuühiskonna algete tekkimise.“

Analüüsides esimese eestikeelse Piibli seost rahvusliku eneseteadvuse ja kodanikuühiskonna tekkega, tuleb nii erialase kirjanduse kui ka intervjuude põhjal selgelt esile Piibel 1739 suur autoriteet ja julgustav mõju eesti talurahva hulgas ajada selg sirgu ning võtta vastutust kogukondlikus ja ühiskondlikus elus. Sellest kirjutavad Zetterberg (2009), Kampmaa (1938), Salo (2015) ja Abel (2015).

2.1.5 Piibel 1739 seos rahvusliku ärkamise ja riikliku iseseisvusega

Kristiina Ross tõdeb: „Päris kindlasti on seos. Nimelt tänu sellele, et Luther leidis, et iga inimene peab saama oma emakeeles Piiblit lugeda, hakkasid siinsed luterlikud õpetajad Piiblit tõlkima ja arendasid välja eesti kirjakeele. Muidugi kirikuõpetajad ei näinud ette, et Koidula hakkab hiljem isamaaluuletusi eesti keeles kirjutama. 19. saj rahvusliku liikumise eelduseks oli see, et meil oli kirjakeel juba olemas. See oli piiblitõlkega loodud. Kui seda ei oleks olnud, siis tühjale kohale poleks saanud ilmselt 19. saj ärkamist tulla. Kui rahvuslikku liikumist ja sellega kaasnevat omakeelset ilukirjandust poleks tekkinud, siis omariikluse idee poleks 20. saj saanud tekkida. Need olid eeldused, mis viisid selleni. Aga see rida on ikka üsna selge. Vähemasti tagurpidi vaadates on see üsna selge.“

Jaan Bärenson toob esile: „Kui me räägime rahvuslikust ärkamisest, mis toimus 19. sajandi 50., 60., 70. aastatel, siis kõik teavad papa Jannsenit, Faehlmanni, Kreutzwaldi ja Jakobsoni. Nemad kõik on kasvanud vennastekoguduse keskkonnas. Nende vanemad, vanavanemad olid vennastekoguduse juhtivad tegelased. Näiteks Faehlmann ja Kreutzwald said oma ülikoolihariduse tänu toetajatele vennastekogudusest. Selles mõttes on täiesti otsene mõju. Kuni selleni välja, et meie rahvusliku liikumise tegelased Jakob Hurt ja Villem Reiman olid vaimulikud ja sügavalt usklikud inimesed. Just sellistest vaimulikest ärkamistest, millest on kasvanud liikumised, on järgmistele põlvkondadele väga oluline roll suunaga haridusele. Vennastekoguduse liikmete hulgas oli väga tähtis, et lastele anti võimalikult hea haridus.“

Bärenson lisab: „Seesama esimene Piibel mõjutas ligemale kaks sajandit kuni Teise maailmasõjani kogu eesti rahvast. Selles mõttes on tal unikaalne roll. Alles hiljem hakkasid tulema revideeritud tõlked ja uued tõlked peale Teist maailmasõda. Seega võime rahulikult öelda, et kuni Teise maailmasõjani on see eesti mõttelaadi, eesti keelt ja kogu meie olemist mõjutanud tekst. Aga seda tuleb vaadata laiemalt, mitte ainult pühakiri, vaid kõik, mis sellega kaasnes: kirjaoskus, lugemisoskus ja kõik selle juurde käiv. Ning rahvusliku ärkamise jätk oligi Eesti iseseisvuse välja kuulutamine. See oli üks protsess.“

Ka teoreetilises osas tuli selgelt esile, et nii 19. sajandi rahvuslikul ärkamisel kui ka 20. sajandi riiklikul iseseisvusel on kindel seos eestikeelse Piibli tõlkimise ja trükkimisega 18. sajandil. Sellest on kirjutanud oma teostes nii Ehala (1998), Härm (2016), Zetterberg (2009), Abel (2015) kui ka Salo (2015).

 

 

KOKKUVÕTE

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, milline on olnud Piibli ja eriti esimese eestikeelse Piibli mõju eestlaste eneseteadvusele, mõttemaailmale, kultuurile ja kirjakeelele. Selle eesmärgi saavutamiseks on teoreetilise käsitluse raames läbi töötatud erialast kirjandust ning antud ülevaade Piibel 1739 mõjudest eestlusele ja eesti kirjakeelele. Uurimusliku osa raames on aga läbi viidud kvalitatiivne analüüs intervjueerides kolme spetsialisti.

Toetudes nii teoreetilise käsitluse kui ka uurimusliku osa analüüsi tulemustele võib välja tuua järgmised esimese eestikeelse Piibli mõjud eestlusele ja eesti kirjakeelele:

1. Määras eestlastele ühise kirjakeele.
2. Kujundas välja eesti kirjakeele.
3. Tõi eesti keele kultuurkeelte hulka.
4. Rikastas eesti keelt uute mõistete ja fraseologismidega.
5. Algatas emakeelse koolihariduse.
6. Tagas rahvuse püsimajäämise.
7. Algatas pärisorjusest vabastamise.
8. Tegi võimalikuks rahvuskirjanduse sünni.
9. Tegi võimalikuks rahvusliku eneseteadvuse ja kodanikuühiskonna tekke.
10. Tegi võimalikuks rahvusliku ärkamise ja riikliku iseseisvuse sünni.

Kokkuvõtvalt võib teha üldistuse, et eesti keele kõnelejad vaatavad maailma tegelikult Piibli pilgu läbi, sest eesti kultuuri „Alguses oli Sõna“ (Piibel, 1997).

ABSTRACT

Estonians are considered to be one of the most secular nations in the world and Estonians love to emphasise it frequently. However, by historical and geographical determination, the Estonian people have lived at the coverage area of Christian culture for over a thousand years. Therefore, the author chose to do a research work in order to find out what has been the impact of the Bible and particularly the impact of the first Estonian Bible on the self-consciousness, culture and language of Estonians. It is also closely related to the 500th anniversary of the beginning of the Reformation by Martin Luther. The title of this research work is “The impact of the first Estonian Bible on Estonianness and the Estonian literary language”. The author is Kristo Toots.

Current research work consists of two chapters: the theoretical part and the exploratory part. Based on various written sources, the theoretical part contains an overview of the impact of the first Estonian Bible on the Estonian literary language and Estonianness. The theoretical part related to the impact of the first Estonian Bible on the Estonian literary language is mainly based on ”Estonian Literary Language“ by Martin Ehala and the writings of Kristiina Ross. The theoretical part related to the connection between the first Estonian Bible and Estonianness is mainly based on ”The History of Estonia“ by Seppo Zetterberg and ”The History of the Estonian Bible Translation“ by Toomas Paul. The exploratory part is analysed qualitatively and for that purpose interviews with three specialists were conducted. The collected materials were systematised, analysed and conclusions were made.

Based on the conclusions of the theoretical part and of the analysis of the exploratory part, the following impacts of the first Estonian Bible to Estonianness and the Estonian literary language can be brought out:

1. Determined common literary language for the Estonians.
2. Developed the Estonian literary language.
3. Brought Estonian to the group of cultural languages.
4. Enriched Estonian with new concepts and phraseological expressions.
5. Originated the Estonian school education.
6. Ensured the survival of the nation.
7. Initiated the abolition of serfdom.
8. Paved the way to the national literature.
9. Initiated the national self-awareness and the emergence of civil society.
10. Paved the way to the national awakening and the national independence.

To conclude, a generalization can be made that the speakers of Estonian truly observe the world through the eyes of the Bible, as at the beginning of the Estonian culture was the Word.

KASUTATUD ALLIKAD

Abel, T. (2015). Esimestest piiblitõlgetest kodanikuühiskonna tekkeni. Koduvald nr 11. http://haademeeste.kovtp.ee/documents/381466/5868821/Koduvald+2015-11+veeb.pdf/1066e798-5aad-49aa-8965-15930c712a1c?version=1.0&inheritRedirect=true (31.10.2016)

Adamson, A., Valdmaa, S. (1999). Eesti ajalugu: usupuhastuse tagajärjed; eestikeelne kirjasõna. Tallinn: Koolibri

Bärenson, J. (2012). Eesti Piibliselts. http://piibliselts.ee/piibel/eestikeelne-piibel (10.10.2016)

Ehala, M. (1998). Eesti kirjakeel. Tallinn: Künnimees

Epner, L., Metste, K., Olesk, S. (2005). Vanem eesti kirjandus. Gümnaasiumi kirjandusõpik: esimesest eesti keele kirjapanekust esimeste eestikeelsete raamatuteni. Tallinn: Koolibri

[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat. (2012). Eesti Keele Instituut. http://eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=aituma (30.12.2016)

Hasselblatt, C. (2016). Eesti kirjanduse ajalugu: Vana testament ja täispiibel. Lk. 133-135. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Härm, A. (2016, 30. September). Tähistame reformatsiooni 500. Aastapäeva. Kesklinna Sõnumid, lk 3

Kampmaa, M. (1938). Eesti kirjandusloo peajooned. I köide. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts

Luhamets, K. (2016). 14.märts – emakeelepäev. http://plussmeedia.ee/14m-rts-emakeelep-ev (31.10.2016)

Paul, T. (1999). Eesti piiblitõlke ajalugu: Piibli tähendus ja mõju. Lk. 437-472. Tallinn: AS Pakett Trükikoda

Paul, T. (2010). Piibli mõju eesti fraseoloogiale. http://www.eestikirik.ee/piibli-mojust-eesti-keelele-4-osa/ (28.12.2016)

Piibel: Johannese evangeelium 1:1. (1997). Mikkeli: St. Michel Print

Põldmäe, R. (2011). Vennastekoguduse kirjandus. Tartu: Ilmamaa

Reiman, V. (1998). Eesti Piibli kujunemislugu. Rakvere: OÜ Trükikoda Valmar

Ross, K. (2009). Piibli Ramat 1739. https://www.eki.ee/piibel/index.php?tekst=tutv_pbel (13.12.2016)

Ross, K. (2016). Eesti keele piiblipilk₂. http://arvamus.postimees.ee/3811679/kristiina-ross-eesti-keele-piiblipilk (26.12.2016)

Runnel, H. (2008). Punaste õhtute purpur. Tartu: Ilmamaa

Salo, V. (2015). Maarjamaa lugu. Pirita

Zetterberg, S. (2009). Eesti ajalugu: rahvahariduse algus maal. Tartu: OÜ Greif trükikoda

Talurahvakoolide algus. (2009). Kambja Ignatsi Jaagu Kool http://www.kambja.edu.ee/koolist (27.12.2016)

Veidemann, R. (2016, 26. aug). Eesti kultuuri täheatlas*: Piibel. Postimees. http://arvamus.postimees.ee/3812577/eesti-kultuuri-taeheatlas-piibel (25.02.17)

Lisa 1. Piibel 1739 esileht

Lisa 2. Küsimustik

 

Küsimustik

 

1. Millist mõju avaldas reformatiooni jõudmine Eestisse?
2. Millist mõju avaldas esimese eestikeelse Piibli tõlkimine ja trükkimine?
3. Milline seos on esimesel eestikeelsel Piiblil ja eesti kirjakeelel?
4. Kuidas mõjutas esimene eestikeelne Piibel eesti rahvuslikku eneseteadvust ja kodanikuühiskonna teket?
5. Milline on seos esimese eestikeelse Piibli tõlkimise ning rahvusliku ärkamise ja riikliku iseseisvuse vahel?

Google+